Mõtetega suves.

02.10.2008

 Taas on saabunud sügis, õhtud on läinud jahedaks ja pimedaks. Mõnus on istuda kolde ees ja meenutada suviseid sooje päevi. Kui suvel soovivad inimesed võimalikult palju aega väljas viibida, siis sügisel sätitakse tegemised pigem mõnusasse, sooja ja turvalisse keskkonda. Nii on ka meie ühingurahval aeg tubaste toimetusega algust teha. Selleks koguneme 7.oktoobril Vanurite Päevakeskuse saali esimesele sügisesele kokkusaamisele. Meenutame suve ning teeme plaane sügiseks. Ilmataat ei õnnistanud sel aastal Eestimaad just kuigi ilusa suvega. Kes vähegi võimalust leidis, sõitis vähemalt paariks nädalaks soojale maale energiat koguma. Tänu sponsorite abiga õnnestus see paljudel meiegi hulgast. Vahet ainult nii palju, et erinevalt kauba-, kultuuri- ja puhkusereisidest olid meie reisid tervise ja emotsionaalse tasakaalu otsimiseks-leidmiseks suunatud. Aga pole mõtet lugu liiga salapäraseks ka muuta. Eks Viimsis on vist küll kõik inimesed delfiiniteraapia projektist kuulnud, küllap ka paljud ise puuetega laste heaks raha annetanud. Kahtlemata on nüüd inimestel huvi kuulda, kuidas meil delfiinide juures läks. Gruppe käis Ukrainas selle suve jooksul kolm - nii juunis, juulis, kui ka augustis. Kõik algas lennukireisist Simferoopolisse. Seal oli eestlasi ees ootamas sanatooriumi poolt organiseeritud buss ning edasi sõideti tunnikene Jevpatooria suunas. Elu Prometei sanatooriumis sarnanes laias laastus nõukogudeaegsete sanatooriumidega. Suuresti erinevad olid aga hommikupoolikud. Igal hommikul peale rikkaliku eine lõppu ootas eesti gruppi tuttav buss ning abivalmis lõunamaise temperamendiga onu Kolja. Ees seisis 40-minutiline sõit delfiinide juurde Donuzlavi. Delfiinidega töötasid Rahvusvahelise Delfiiniteraapia Instituudi teadurid, arstid ja delfiinitreenerid. Iga raviseansi käigus tegeles lapsega lisaks lapsevanemale veel arst, delfiinitreener ja loomulikult delfiin. Seanss algas tutvumise ja tervitamisega. Järgnesid mäng ja õrnutsemine delfiiniga. Mänguks oli rõnga ja palli viskamine delfiinile. Suur 200-kilone loom mängis lastega nagu armas kutsikas, hüppas palli ning rõnga järele ning pritsis mänguasju tagasi tuues märjaks nii lapse kui arsti. Hellitusteks olid silitused ning veega kastmine. Silitamisele vastab see suur loom nagu pisike kassipoeg, nurrub ja keerab kõhu ülespidi, naudib ning kiirgab tänulikkust. Lisaks võlusid delfiinid pealtvaatajaid sabalehvitamise, pritsimise, tantsimise ja laulmisega. Kõige suurema emotsionaalse kaaluga olid kallistamine, musitamine ja delfiiniga sõitmine. Teraapia käigus aktiviseeris delfiin oma väikeste patsientide ajutegevust. Selleks pidi laps olema kas koos delfiiniga vees või siis basseini äärel kõhuli. Delfiin asetas oma nokise („nina“) lapse pealaele ning sellele järgnes tardumine hardasse teineteisetunnetamisse. Iga laps sai Krimmist kaasa ka „oma“ delfiini poolt spetsiaalselt talle joonistatud pildi. Suhtlemine delfiiniga oli sõnuseletamatult emotsionaalne ning täiesti võimatu on sõnades kirjeldada delfiini pilku oma hoolealusega mängides. Nagu rääkis delfiiniteraapia korüfee doktor Lõssenko, suhtuvad delfiinid inimestesse just nagu pisut teistsugustesse delfiinidesse, lastesse aga täpselt nagu enda poegadesse – seega - neid tuleb abistada, õpetada, julgustada. Kui inimesed elaksid vees, oleks paremat lapsehoidjat kui delfiin raske ette kujutada. Sellise energeetilise sideme tulemusena surub 10–aastane Ott tuulises Eestimaa sügises oma lemmikkoera koonu endale vastu lagipead ning unistab sõnatult kaugel elavast sõbrast - delfiin Dartist. Nii lapsed kui nende vanemad unistavad võimalusest veel kunagi Krimmi tagasi minna. Siinkohal pean ära märkima, et Viimsi lapsed on läinud südamesse ka Ukraina arstidele, nimelt mäletasid nad nimepidi kõiki neid lapsi, kes ka eelmisel suvel teraapias käisid. Tore on tänapäeva kiires elutempos sellist soojust ning südamlikkust kogeda.

Sellised emotsioonid tulid siis meiega kaasa Krimmist, kuid suvi oli ju ometi pikem, kui need kolm korda kaks nädalat ning invaühingu rahvas ei suuda kohe kuidagi üksteisest lahus elada. Kolme suvekuu jooksul kohtutigi kolmel korral ka Eestimaa pinnal. 1.juunil peeti ühingu sünnipäeva Rohuneemes, 14.-17.juulini toimus järjekordne suvelaager ning 30.augustil külastati Vembu-Tembumaad.

Suvelaager peeti sel aastal Käsmus. Ehkki ilmad olid juuli keskpaigas pigem sügisesed, ei kurtnud Käsmus keegi igavuse üle. Tegevust jätkus nii lastele  kui vanematele; nii tuppa  kui õue. Sel ajal kui lapsevanemad psühholoogide Marje ning Käty juures enesest varjatud ressursse otsisid, toimetasid lapsed pedagoogide Jana, Maire, Kristi ja Triinu hoole all. Tehti sporti, mängiti lauamänge ning tegeleti kunstiga. Nii suured kui väikesed valmistasid ennastunustavalt unenäopüüdjaid ja ajalehest skulptuure. Lapsevanematele pakkus mõnusat lõõgastumise võimalust massöör Kai ning külas käis ka Avoni konsultant Ene, kelle käe all õrnema poole esindajad tantsuõhtuks kauni jumestuse said. Tantsu vihuti loomulikult tantsujuht Maido innustamise saatel. Nii nagu eelmiselgi suvel, oli seegi kord aktiivselt ametis ka üks lapsevanem meie endi ridadest. Poiste käsitööõpetaja Sulevi juures said puutööd teha nii poisid  kui tüdrukud, nii isad  kui emad. Seekordse laagri tõmbenumbrina valmisid vahvad bumerangid ja viled. Ühise suure perena elasid koos 13 ühingu liiget peredega.

Kuid mitte ainult rõõmu ei toonud meile kaasa möödunud suvi. Keset kõige ilusamat ja teguderohkemat aega, tabas meid lohutamatult kurb teade sellest, et  Stiiv Gregor on jäädavalt lahkunud meie ridadest. Esimest korda invaühingu mitte küll väga pika ajaloo jooksul pidime sellise trööstitu uudisega kokku puutuma, et lahkunud on üks meie seast. Tõsiasi, et Stiiv ei tule enam kunagi suvelaagrisse, ei meisterda koos meiega, ei maali ühtegi pilti, ei üllata meid oma originaalsete mõtete ja varaküpse jutuga, ei mahu praegugi veel mõistusesse. Eriti rängalt mõjus teade Stiivi surmast lastele. Imetlusväärselt täiskasvanulikult käitusid õigeusukirikusse Stiiviga hüvasti jätma tulnud tavaliselt nii püsimatud ja hüperaktiivsed mehehakatised. Neil hetkedel kogesin selgelt, kui uhked me oma eriliste laste üle olla võime. Mures tunneme oma tugevust. Hea on teada, et mis ka ei juhtuks, oleme üksteise jaoks olemas nii mures kui rõõmus. Elu läheb edasi, üritused jätkuvad kuid me ei unusta kunagi Stiiv Gregorit ning püüame igati olla toeks Stiivi vanematele Janale ja Aleksandrile.

Suve lõpetavaks ürituseks on juba aastaid kujunenud väljasõit Vembu-Tembumaale. Laupäev, 30.august rõõmustas Kurtnale saabujaid ettearvamatult kuiva ja päikeselise ilmaga. Äsja Krimmist saabunud teraapiagrupi liikmetele oli temperatuuride vahe küll kontrastselt suur, kuid peab tunnistama, et külm õhk teeb reipaks ja meeled erguks. Täiel hool asuti atraktsioone vallutama. Olen varemgi rääkinud põhjustest, mis Vembu-Tembumaa külastuse meie jaoks nii oluliseks sündmuseks muudab. Nimelt on see avar ja võimalusterohke lõbustusasutus võimeline pakkuma emotsionaalset tegevust nii normlastele kui ka füüsilise või vaimse erivajadusega lapsele. Keegi ei pööra „Vembukal“ liialdatud tähelepanu batuudil hüppavale õnnelikule 16-aastasele mähkmetes pisipoisile, ega kummaliste häälitsuste saatel vettpritsivale tüdrukutirtsule. Vembu-Tembumaal on kõigil lubatud pisut lapsikult käituda. Ka lapsevanemad ei jäta seda juhust kasutamata ning lasevad rahumeeli oma lapsemeelsusel esile kerkida. Tahaks siinkohal tänada kõiki eestimaalasi mõistva suhtumise eest meie erilistesse lastesse! Viibides oma lastega suvel Ukrainas saime nii mõnigi kord tunda meil juba ununema hakkavat nõukogudeaegset taunivat suhtumist erivajadusega inimestesse.

Täname veelkord kõiki sõbralikke ja toetavaid Viimsi valla elanikke! Aitäh ka teile Lions Club Viimsi, Viimsi Vallavalitsus ja sotsiaalamet.